Piima-Tiina sõirategu

Toome Sinuni, armas lugeja, Piima-Tiina kirja pandud sõirateo. Head lugemist!

Järvamaal on toit alati hinnas olnud. Me küpsetame, kasvatame ja katsetame toiduga koguaeg, aga see, et sel aastal on Suur Kahvel meie maakonnas – see paistab igal üritusel välja. Olen mitu aastat Türil Kogukonna majas inimeste tegevusi jälginud hirmu ja imestusega piisavalt eemalt – elades hingest kaasa, aga samas teades, et minust vanas majas lammutajat ja ehitajat ei oleks. Aga toredate inimeste juures on alati ruumi ja kuidagi on Aili mind vaikselt ja kindlalt Konnamaja inimestega kokku viinud ja nii ma otsin järjest tegevusi, millega mina saaksin oma olemasolu selles peres tõestada. 

Konnamaja* hoov on kui koolivaheaeg vanaema juures: suured pojengi põõsad, tiheda võraga õunapuud, mis pakuvad varju nii päikese kui vihma meest, võrkkiiged, kohvi- ja toidulõhnad hoovis – siia hoovi moodsad asjad ja ajad ei sobigi: kui sööd jäätist, siis seda kõige kooresemat ja pannkoogid on lehmapiima, maamunade ja valge peene jahuga ning just kokku segatud marjamoosiga. 

Konnamajas toimuv Rohevest ongi kestlike asjade pidu – teeme päris asju,  taaskasutame ära asju ja toiduaineid, mis juba olemas. Nii pakkus ürituse peakorraldaja Aili Avi  mulle välja, et võtaksin mõne toidu teemalise töötoa enda peale. Suvi on kohupiimase sõira aeg, nii polnud keeruline valida, mida teha. 

Nädal enne Rohevesti pühapäeva hilisõhtul olin just raamatu käest pannud ja tule ära kustutanud, kui Aili Avi kirjutas sõnumi, et kas mul sõirast mingeid ilusaid pilte ka on, et Rohevesti raames laupäeval toimuvat avalikku sõirategemist tutvustada. No panin tule uuesti põlema ja kerisin Google Photo kausta, kuni pea hakkas ringi käima:  polnudki! Kirjutasin Ailile vastu, et hommik on õhtust targem ja otsin homme edasi. Hommikul tormlesin poodi ja kuna Ragne Värgi kohandatud sõira retsept on mul ju aastaid peas, oli poeskäik lühike: liiter piima, kolm lahjat kohupiima, pakk võid (umbes 50-60 gr sõira jaoks), pakk köömneid (retseptis 2 tl) ja külmkapist 2 töökaaslaselt saadud kodukanade munetud muna.

Sõira tegemine tahab aega ja tähelepanu nagu naine. Või nagu mees. Eriti aega. Ja veel rohkem tähelepanu. Piima paned pliidi peale sooja. Sinna sisse murendad kolm pakki lahjat kohupiima, kui teed oma perele, siis võid lausa kättpidi piima sisse minna. Ja siis lased piimal ja kohupiimal uuesti sõbraks saada. Vahepeal katsud puulusikaga ja piilud kohupiima alla ja piima sisse, sa tunned, et kohupiim muutub raskeks ja tihkeks, aga pliidist kaugele ei lähe. Segamist ta ei taha, las ta olla. Ja ootad. Ah, et mida? No et vadak tekiks. Kui ma kunagi esimest korda sõira tegin Eesti Ekspressi retsepti järgi, siis see lause tekitas minus kummastust – kuidas ma aru saan, et tekib vadak? Hallo? Aga see tähendab seda, et kohupiima ja piima massi sisse tulevad väikesed täpid, mis võrreldes valge piimaga on läbipaistvad ja kollakad. Ja las neid täppe tuleb. Ja ikka piilud puulusikaga piima sisse, aga ei sega. Kogu sõira tegemine põhineb suuresti kõhutundele, lisaks veel Kuu ja Päikese seis, kas Merkuur on retrograadis ja kas tegijal on hea tuju ning kas suhted perega korras. Ausõna. 

Igatahes võid nüüd kohupiimamassi sõelale kallata, vadak, see kollakas läbipaistev vedelik, las jääb ka alles. Ära kalla seda kraanikausist alla. Vadaku kõige heldem müügimees on olnud Ümera Ülu “Õnne 13” seriaalist. Ülu jaoks oli see eluvesi, mis lahendab kõik tervisemured. Teine vadakusaadik on Tuuli Roosma, kes oma Siberi aastal soovitas vadaku sees naistel jalgu leotada. Mõlemad soovitused on head, aga õiges järjekorras. Kõigepealt pits vadakut ja siis jalad sisse. Vadak pole üleliia maitsev, aga ega ta nüüd halb ka pole. Aga mõned suvised marjad sisse ja su organism on sulle tänulik. Mõlemat pidi.

Nüüd on munade kloppimise aeg. Minul on munaga mingi teema. Ajal kui ma Eesti  piimandusmuuseumis töötasin, siis mu ema arvas, et ma ei peaks sellest võõrastele inimestele rääkima. Ma olen aastatega saanud aru, et minusuguseid on veel, munatükikartjaid-munasõelujaid, aga me oleme varjatult põranda all, sest me arvame, et me oleme veidrikud. Ilmselt olemegi. Igatahes vahusta 2 kodukana muna koos 1,5 teelusikatäie soolaga. Mina teen seda nutribulletiga, aga julgemad teevad seda kahvliga. 

Kui kohupiim on natuke aega sõelal puhanud, siis siin on mitu erinevad varianti- osad inimesed väänavad kohupiima massist viimasegi vadakutilga välja, mõned mitte. Aga sul on seda aega otsustada, kuni võtad selle sama poti, paned sinna veerand pakki võid ning paar teelusikatäit köömneid. Jaa, keegi ei söö köömneid ja kuigi sa võid panna sõira sisse ka tsilli-küüslaugu-peterselli, siis päris sõir on ikka köömnega. Lased võil sulada ja köömnetega seguneda ning lisad kohupiimamassi. Kuu ja Päikese ning Merkuuri ideaalseisudes tekib nüüd kohupiimamassi kuumutades leebel kuumusel väikesed juustu kiired, mis võivad jätta alguses mulje, et kes sellist asja küll sööks…

Ja sinu väikese juustupalli iseloom tuleb just nüüd, et kas selline puderjas juust või siledam. Kuumuta ja sega teda nüüd võis ja köömnetes, katsudes puulusikaga lõhkuda tekkima hakkavad kummisust (kui just pole puderja sõira päev). Mõne hetke pärast on nüüd ka see koht, kus mina lisan läbi sõela potti eelnevalt vahustatud muna, aga sõelumine pole kohustuslik. Kui elad ohtlikult, siis jäta sõel kappi. Muna lõhub ära selle kummise massi ja nüüd on ka hoogsa segamise koht. Segad kergelt kuumutades nii kaua, kuni juust keerab end poti küljest lahti ja tekitab endast palli (kui ei ole puderja juustu päev). Sa saad sellest aru, kui tehtu valmis on. 

Nüüd on jälle kaks varianti: kas valad juustumassi sõela sisse, et tekiks kena poolkera või vaagnale, et saaksid lusikaga aidata tekkida suurel pannkoogil. Mõlemad variandid on head ja söömist ei sega – esimesel variandi puhul saad lõigata poole tunni pärast kenad viilud, teisel juhul saad lõigata kenad ruudud, mida leivale panna. Ja ära jäta sooja sõira leivale mitte määrimata – see on parim osa. 

Ja nüüd ka kõige olulisem osa: kui sa potti kohe ei pese ära, siis pane ta likku. Rohevestil viskasime nalja, et kas sõira jääke saaks kasutada mingil moel ehitustöödel,  sest kui jätad poti likku panemata, siis kuivanult on potti väga keeruline puhtaks saada – nagu kitt kinni. Nii, et raudselt saaks seda mingil kummalisel vajadusel kuskil tugeva ehitusmaterjalina ära kasutada. Väga hoolsad perenaised pesevad poti muidugi kohe puhtaks.

Sõira pressi alla panemist ja järgmise päevani ootamist ei pea tänapäeval enam tegema – meil on rikkaim aeg kui esiemadel kunagi ning me ei pea õnneks toitu säilitama pikaks ajaks. Lehmad lüpsavad aasta läbi ja tööstused teevad kohupiima, võid ja panevad piima pakki ööpäevaringselt. Meil on poes kõike saada ja sa võid teha iga päev uue sõira. 

Saigi valmis, ilus ja armas. Aili ootab pilti! Ma elan Türi kesklinnas, konnamajast ikka mitme kiviviske kaugusel ja pildiga on kiire. Õnneks on Türi roheline linn – ka kesklinnas saad teha pildi, mis on maalähedane. Jooksen taburetiga õue pihlaka alla – ilus varjualune. Minu ideaalpilt sõiraga on selline, kus leib on praetud, selle peal kergelt võis läbi lastud sõiraviil ja lisaks tüümiani oksake, siis jooksin leiba praadima, siis tomatit tooma, siis lillevaasi otsima, et sinna siis lilli korjata, lõpuks otsida nuga, mille olid just õue toonud. Noa olin kogemata unustanud aknalauale, aga leidsin ka selle, mis sest, et natuke hiljem kui vaja.

Mõtlesin küll korra, et mis naabrid ja möödakäijad arvavad, kui siin edasi tagasi jooksen kord nuga, kord praeleib käes, teise käega korjad muru seest lilli, aga kui sul on pilt sõna otseses mõttes silme ees, siis tõstadki oma kandik-tabureti peaaegu tipptunni ajal kortermaja juures ühest päikesenurgast teise ja siis jälle kolmandasse kohta. Meie maja tubli majahoidja tuli ka vaatama, et mis ma siin teen ja minu selgituse peale, et sõiraga pilti, noogutas ta heatahtlikult ja läks edasi. 

Igatahes proovi ja katseta. Ma ei saa küll öelda, et midagi ei saa valesti minna, aga see tasub ära. Ja on ju piimane toiduaasta!

*Nii kutsuvad kohalikud inimesed hellitavalt Türi kogukonna maja

Tervitades Piima-Tiina, päriselus Tiina Lippant

Toidupiirkond pani Piima-Tiina kasutatud ja Ragne Värgi poolt tehtud retsepti ka retseptiloendisse!